Teater odeon

Kuulan makilt pisut rocki
võtan ennast pisut yocki
minu juuste all on küpsemas üks plaan
pimedus kui laskub õue
panen musta kanga põue
lahkun majast nõnda vaikselt nagu saan
Võtan veelkord lonksu veini
kesta ukselt viskan seine'i
hetke kuulan kuidas voolavad ta veed
tänavaid nüüd öö las katta
võtan aiast mootorratta
peagi sõidan mööda jahedat alleed
Vilistades seda viisi
rattad kannavad pariisi
rattakummide all jookseb valge joon
keeran otsa siis pigalle'i
võtan peale oma kalli
täna ees meid ootab teater odeon
Näitemängule ei kipu
võtan põuest musta lipu
teatri katusele heiskame ta siis
tuhmilt helkima lööb taevas
leiame end tähelaevas
mis meid hääletult anarhiasse viib
Nüüd meid ükski võim ei taba
olen piiramatult vaba
nüüd võin teha mida tahan olen prii
olen vaba olen vaba
olen piiramatult vaba
nüüd võin teha mida tahan olen prii